Liinat oli niiiii hea näha. Nii tükk aega pole kohtunud. Ta ikka selline energiline ja elurõõmus. Tema lugusid kuulates tabasin ennast mõttelt, et ma nagu mingi vana inimene. Kopitan siin omaette. Ja ei tea elust ega asjadest midagi. Jagelen siin igasugu mõttetustega. Püüan mingist labürindist väljapääsu leida. Ennast seejuures kohati rohkem kohati vähem alandades. Ja avastades, et olen jälle sama kõverpeegli ees. Ning ei tunne ise ka ennast ära.
Olgem ausad, sügaval sisimas ma ju tean, et selleks, et midagi tõesti muutuks, oleks vaja vähemalt veeuputust...aga nii raske on seda endale tunnistada. Ikka tahad uskuda oma (ebarealistlikesse) ootustesse. Kohati on tunne, et tahaks ennast täiega raputada. Kogu jama ja sodi endast lahti rapsida. Ja elada. Täiega. Tunda, et mind hoitakse. Lasta lõpetada alustatud lauseid või olla lihtsalt vait...
Tegelikult peaksin endale ütlema, nii nagu Jeesus ütles haigele, et võta oma voodi ja kõnni! Sest mina olengi selles muinasjutus printsess. Minupoolest kasvõi jonnipunnist pritnsess.
Ja mitte, et ma suudaksin süttida Liinalt kuuldud seiklustest mustade meeste mandril - kuid ega ainult nemad (õnneks) elu kirglikumaks ja värvilisemaks ei muuda.
Ning päevalõpuks on ikkagi one life...
3 comments:
Olen täheldanud, et täiega pöörde tegemine on mõnikord osutunud keerulisemaks, kui võinud alguses oodata. Lihtsam on teha väikseid samme.
ole tubli!
Õigust räägid, õigust! Ma lihtsalt nii kärsitu, et kui midagi tahan, siis tahan kohe ja täiega:) Ja kui see ei õnnestu, siis vaja jällegi täiega teises suunas kimada...et mitte öelda põgeneda...samm haaval liikumine nõuab veel õppimist!
oehh
vahel lihtsalt on nii, et ise ka enam ei tea, mismoodi.
Ja samas,
me ikka ju elame,
omamoodi õnnelikudki, hoolimata millestiganes.
Post a Comment