Läbi see kummaline ja raske 2008. Uskumatu aasta - ema ootamatu haigus ja (õnneks ebaõnnestunud) katse teda tähtede taha saata, igasugu tööjamad, maja põlemine, autoavarii, OM lasteaeda, uus töökoht, kodu remont (mis pole täiesti lõpuni siiani valmis) jne jne Viimased on olnud küll stressi tekitavad, kuid siiski praeguseks hetkeks igati positiivsed. Positiivsena jäävad eelmisesse aastasse ka kaks reisi Tarifale ning teadmine, et peal pool pilvi paistab päike!
Täna tööle jõudes uuriti, kuidas uus aasta tuli ja keegi pillas lause, et selline, nagu on Su aastavahetus on ka järgnev aasta. Hmmm...sellest tulenevalt peaksin mina terve alanud aasta üleval olema; jooma kogu aasta peale 2 klaasi veini ja päris mitu kohvi; vähemalt mingi osa aastast olema Kultuurikatla tornis (kust muuseas on täiesti super vaade ilutulestiku nautimiseks) ja torni ronimine 14 kg laps kaenlas päris hea trenn, nii et ka trenn oleks kindlasti üks alanud aasta märksõna; olema ummikus (seda nii otseses kui ülekantud tähenduses); saama super hästi läbi Ott Marteniga, kes sulandub ja kohaneb igas uues seltskonnas, kuhu emme teda tarib:); sööma mõõdukalt; varustama sõpru tsampuse ja veiniga; tegema heategusid, mis teise nurga alt vaadatuna võivad olla natuke hoopis pahateod; olema osa aastast lihtsalt vait; nautima mailmalahedat kitarrimängu ja...käituma nagu üks tõeline paharet. Mitte, et ma selle viimase üle kuidagi uhke oleksin, vastupidi. Samas aga - kui nii heade asjade nimel paharet olla, siis peaks see olema natukenegi lubatud...Ja kes teab, vbl see ikkagi millegi jaoks hoopis hea?
Eile õhtul magasin 2 tundi nii, et ei tea midagi, mida Ott Marten tegi. Ise oli kapist süüa ja juua võtnud. Laud leemendas mahlast. Kõik mänguasjad olid laiali. Kuid mina ei tea sellest tõepoolest mittekuimidagi. A noh, kui tal oleks mind vaja läinud, ju ta oleks siis mind äratanud.
PS ilusat ja head (pahareti)aastat!:)
No comments:
Post a Comment