Jaanuar läks küll nagu kiirrongiga. Ei saanud arugi, kui juba läinud ta oligi. Kui nii edasi läheb, siis on kohe kevadki möödas. Lisaks tööle mahtus jaanuarisse uskumatuid hetki iseendaga - suutsin ennast üllatada nii mõnegi väljaütlemise ja käitumisega, mille üle ei oska ka siin ja praegu kuidagi uhke või rõõmus olla. Prrrr. A noh, mis teha, emotsionaalsete inimeste asi! Samuti jääb jaanuarisse mõtisklus, kas purjus inimene räägib nii nagu asjad on või räägib lihtsalt purjus inimese juttu? Iseenda välja öeldud lause, et kaine peaga ei räägiks ma üleüldse mittemidagi, paneb osaliselt vaikselt muigama, kuid osaliselt on tõsi, mis tõsi. Iseasi, kas või mida, kus ja kui palju üldse rääkima peaks...
Samuti jõudsin (taaskord) arusaamisele, et tasakaalus püsimiseks on mul vaja mingisugustki sidet muusikaga. Orelist tunnen loomulikult kõige rohkem puudust. Samuti klaverist oma kodus. Ja laulmisest ning kontsertidel käimisest, kuigi seda viimast on isegi et natuke olnud. Kitarr mul ka nüüd oma kodus tagasi, nii et vähemalt seda võiks jõuda plõnnida.
Ja siis veel see teema, et kas või kui palju keegi saab Sulle haiget teha või kui palju Sa ikkagi endale ise haiget teed? Eks lähenemisi ja teooriaid ole kindlasti erinevaid. Kui ma mingile veendumusele jõuan, eks annan teada!
PS Ei jõua kõiki Ott Marten ütlemisi meelde jätta ega üles tähendada, neid lihtsalt nii palju. Eile hommikul tegi ta nt sellise avalduse: Emme, kui ma suureks saan, siis lähen televiisorisse saksofoni mängima! :)
PS PS jummala ok jook on Filipetti greibi mahlaga. Ausalt. Vähemalt pärast nii töist päeva kui täna ja juba ette enne nii töist päeva kui homme! :)
No comments:
Post a Comment