Sellest, et rongkäik venis ja vihma sadas, pole mõtet rääkida või kui hästi või halvasti ikka pidu korraldatud oli. Minu jaoks oli kõik hästi. Sest tähtis on tunne. Ning see oli ülev. Vaevalt, et mul tuleb veel kord elus võimalust seista keset platsi peaaegu dirigendipuldi taga, ümberringi laiutamas tühjus (loe: tühjad toolid), vihma sajab ladinal, poja magab vankris vihma eest kaitstuna, Neeme Järvi juhatab ja mul on tunne, et koor laulab ainult mulle!!! Super! Pidasime laupäeval vastu võiduka lõpuni. Mõtlesin emale rääkides, et nüüd saan peapesu, et lapsega niimoodi öösel vihma käes, kuid ema ütles hoopis, et ta lausa uhke mu üle!
Laulupeo teine päev oli juba ainuüksi päikese tõttu ilus ja ülev. Ott Marten jäi enne lõppu mu süles magama. Kui kõlas "Mu isamaa..." tundsin, et hääletu peale pandud telefon taskus heliseb. Mõtlesin küll, et täiesti uskumatu, milline mu sõber või tuttav helistab sellisel hetkel! Hiljem selgus, et helistati politseist - mu auto olevat Smuuli teel kehvalt pargitud. Et vaja kiiresti ümber parkida. Heh:) Vaatasin seljataga laiuvat rahvamassi, süles magavat Ott Martenit ja püüdsin puhkpillihelide vahele selgitada, et hetkel on see mission impossible. Õnneks oli vist ka politsei ülevas meeleolus, igatahes kui ütlesin, et mul laps magab süles ja et ma ei pääse siit välja, siis vastati, et saame aru, kuid tehke seda palun esimesel võimalusel, sest muidu võib lihtsalt ka minu auto viga-kriimustada saada! Siirad tänud mõistlikkuse eest!
Peo lõpus sain kimbu rukkililli-karikakraid. Mailmailusad. Tähh!
Peol klõpsitud pildid panen ka varsti üles.
No comments:
Post a Comment