Lasteaias valmistutakse emadepäevaks ja kevadpeoks. Ott Marten on täna õhtu läbi kodus luuletust lugenud:
Kased on kikkis ja kägugi kukub
sinilill väike, mis Sina veel tukud
Tõuse mu sõbrake üles nüüd juba
käes on Sul ammugi ärkamisluba!
Heh:) Armas. Ja vahva.
Paha kombena on tal nö kätega rääkimine juurde tulnud. Saan aru, et tal tuleb lasteaias enda eest seista, kuid ikkagi ei saa iga asja peale äigamist kuidagi heaks kiita. Nii me siis peamegi järjepidevalt vestlusi teemal, kuidas ennast käte abita arusaadavaks teha. Kohati ta ikka uskumatult sõjakas. Ja kui millegi peale tõeliselt närvi läheb...uhh! Võib ikka täiega ettearvamatult käituda!
Üldiselt aga meil kõik ikka hästi. Kevad tuleb!!!!
PS Just praegu helistas OM mängutelefoniga arstitädile: "Halloo, meie pisikene mõmmi kukkus diivani pealt alla. Tal on väga aia. Tulge ja viige ta haiglasse! Tsau!"
No comments:
Post a Comment