Nädalavahetusel - ei suuda täpselt meenutada, kas laupäeva või pühapäeva hommikul- jooksis ootamatult mu voodis ämblik. Ehmatasin, et oih, ämblik! Järgmisel hetkel mõtlesin, et see on õnneämblik, et ega ma talle miskit viga teinud!
Ei tea tõesti kummal hommikul see oli. Tean seda, et Ott Marten tuli mind oma mängusaksofoniga äratama, nagu tal viimasel ajal kombeks on, ja siis kui hakkasin voodist tõusma, see ämblik seal oligi. Ja nii uskumatult kui see ka ei kõla, siis mul oli väga hea tunne teda nähes. Kummaline lihtsalt oli see, et nende mitme aasta jooksul, mil siin korteris olen elanud, pole ma kordagi ühtegi ämblikku näinud. Rääkimata, et mõni neist mu voodis jooksnud oleks. Pea laiali otsas:)
Täna õhtul sellest rääkides selgus, et ma ei olnud ainus, kellel ämblik sellel nädalavahetusel külas käis. Kuulasin seda ja ei saanud millestki aru. Et mis mõttes oli ka sinul ämblik voodis! Et teed nalja või. Tundus siiski, et rääkijal oli tõsi taga....
PS Juhuslikke asju ei ole!?
No comments:
Post a Comment