Tavaliselt, kui laps on silma eest ära ja täiesti vaikselt, siis öeldakse, et teeb pahandust. Ise mõtlen ikka ka nii. Ja siis avastan jälle, kui vaatama lähen, et Ott Marten sirvib oma lemmikraamatut! Hiirvaikselt. Ja süvenenult. Heh:)
Praegu mängib ta aga trummi. Seda on eeldatavalt kosta mitte ainult minu juurde kööki, vaid ka naabritele.
Käima ei ole ta täitsa ise veel ikka hakanud. Ja hambaid ta ei näita ega lase vaadata, nii et ei tea, kui palju tal neid juba suus on. Need kaks asja põhilised, mida mult kogu aeg küsitakse, nii et ütlen juba tavaliselt ise kiirelt ette ära. Vaevalt, et küsijatele see tegelikult väga korda läheb, mitu hammast Ott Martenil juba on. See kuulub lihtsalt samasse rubriiki, et igalt rasedalt küsitakse, kas tal kõhus poiss või tüdruk vms.
Ise ootan põnevusega, et ta juba rääkima hakkas. Ta ütleb sõnu juba küll. Ja omas keeles jutustab kilomeetrite pikkuselt. Kuid tahaks nii, et ma kõigest sellest ka aru saaksin. Kuigi jah, tema peab seda vist minu arengupeetuseks, kui ma tema sügavsisulisi mõttekäike ei mõista...
Pühapäeva hommikul, pärast Kanal2 suvepäevi, olin ma tema üle aga tõeliselt uhke. Ta lihtsalt sai aru, et emme on täiesti kustunud. Magas ise kõigepealt nii kl poole üheteistkümneni ja siis mängis voodis rahulikult omaette, nii et sain veel veidi poolunes tukkuda. Mailmatänulik!
No comments:
Post a Comment