Emmi ja mammi

Tagasi sombuses ja külmas Eestis. Vaatamata sellele on päris vahva olnud - Ott Marten hoolitseb selle eest, et meel kurvaks ei läheks või igav ei hakkaks. Ja üllatab mind pidevalt.
Teeb järgi liigutusi ja miimikat. Tantsib. Nii naljakas on vaadata, kuidas ta ennast õõtsutab ühelt jalalt teisele, jalad põlvist kõverdatud. Mõnikord paneb käed ka juurde.
Kõige kauem võib ta aga aega mööda saata klaveri taga istudes. Ema ütles mulle juba eelmine kord, kui Haapsalus käisime, et pean Ott Martenile pilli ostma. Minu oma klaver, mis Haapsalus, ei mahu ühegi nipiga meie Tallinna korterisse - keerdtrepp ja ka aknad on sellised, kust klaverit kahjuks läbi ei too. Seega tuleb meil süntesaatori kasuks otsustada. See, kuidas ta mängib ja samaaegselt la-laatab on aga tõeline nüüdismuusikafestival:)
Ja nii armas, kuidas ta ütleb mulle emmi ja minu emale, keda kõik mammaks kutsuvad, mammi. Mu isa pildi poole näidates teab ta aga, et seal on papa. Armas!
Muus osas selline rahulik. Tarifal tabasin ennast mõttelt, et mu elus jätkuvalt ainult üks mees - Ott Marten:) See geen, mis paneks mööda pidusid jooksma või suhteid looma oleks nagu puudu. Ja ega enne vist midagi muutu, kui oma peas suurpuhastuse teen. Ja südames.