Ema on mulle väikesest peale korrutanud, et pane võti kaela!
Eile, kui poja minu voodis õhtust und magas, läksin sauna sooja panema. Vaatasin ukse ees olevaid võtmeid, et võtan kaasa ja...järgmine hetk olin saunas, mobiiltelefon käes, kuid mida ei olnud olid võtmed. Üles tormates oli korteri uks lukus mis lukus. Helistasin sõbra emale, sest teadsin, et neil on mu võtmed. Kui võtmed Nõmmelt minuni jõudsid selgus aga, et need olid valed ja õigeid ei kusagil. Seejärel helistasin Evelinile, meenus, et ka tal peaks minu kodu võtmed olema. Ja lukuabisse. Selgus, et Evelin jõuab siiski lukuabist kiiremini. Vahepeal otsisime, kas meil ehk majas redelit, millega minu akendenid ulatuks. Ei olnud. Siis kuulsin aga juba poja nuttu - oli järelikult ärganud ja voodist maha kukkunud-roomanud. See mul siiani kõrvus...läksin täitsa sassi....ja ootamise aeg tundus mailmapikk. Elu pikimad minutid!
Kui võtmetega lõpuks ukse avasin leidsin poja köögist nutmas. Oli sinna roomanud. No kus see emme ikka mujal on kui köögis:) Kukkumisest polnud ühtegi jälge ega kriimu. Nuttis ta aega veel ka minu süles päris pikalt. Naeratustega läbisegi. Öösel ei saanud ma kaua und -imetlesin seda väikest vaprat mehehakatist. Täna aga lasin teha 3 komplekti varuvõtmeid:)
No comments:
Post a Comment