Külm. Nii külm.

Tagasi kodus. Külm on siin. Ja mitte vähe. Ilmateade lubas terveks nädalaks öösiti miinuskraade ja lörtsi. Prrr!
Viimased päevad Tarifal läksid kiirelt ja vahvalt. Kogu pronkssõduri teema tundus sealt eemalt halva unenäona. Ja ega praegu siingi aduda suuda, et midagi sellist yldsegi juhtuda saab, nagu neljapäevast alates siin juhutnud on. Reedel koolis rääkis isegi Daniel (mu hispaania keele 6petaja), et kuulis kohaliku raadio uudistest, et Eestis rahutused mingi monumendi pärast. Ja uuris, mis värk on.
Daniel hästi vahva. Ta on olnud aastaid Madridis ajakirjanik, alates 2000. aastast Tarifal windsurfi instruktor ja nyyd esimest aastat koolis õpetaja. Ta lubas Ott Marteni lauda sõitma õpetada. Khm, mitte kohe mugudi:) Mõne aasta pärast.
Hästi armsad olid ka lapsehoidja Jaqueline ja ta mees Antonio. Ott Marten seltsis mõlemaga suurepäraselt. Ja Ralfi nägin - üks sakslane, surfaja, oli Tarifal 2005 a oktoobris. Nyyd uuesti. Jääb sinna kolmeks kuuks. Ralf arvas, et peaksin tema synnipäeval, 11. septembril, kindlasti Tarifal olema. Lubasin talle eelmisel korral tehtud fotod saata.
Meie oma kamp oli ka super. Nii palju naernud pole ikka tükk aega. Nii palju grillitud krevette pole ma ka varem kunagi söönud:)))
Tahan tagasi. Loodan väga, et kui mitte varem, siis sügisel ehk.