OM ja pimesool

Teisipäeval tuli OM südamepahaga ja kõhuvaluga koolist koju. Ütlen ausalt, et ülemäära suure tõsidusega sellele ei keskendunud. Kolmapäeva hommikul hakkasin teda kooli minekuks äratama, hüüdsin aga köögist, et ärka nüüd juba. Kui tema tuppa läksin, siis oli ta voodis kõveras ja ütles justkui korisedes, et tal ikka halb. See oli esimene kord, kus tundus, et päris ok see kõik pole. Andsin talle rohtu ja läksin kohtumisele. Seejärel käisin Laagri tervisekeskuses, et saada oma 3s vaktsiinidoos, tõhustusdoos. Koju jõudes selgus, et rohud ei olnud mõjunud, et OMil oli jätkuvalt valus ja ka jätkuvalt süda paha. Helistasin Triinu-Marile ja tema soovituse peale kutsusin kiirabi. Olin valmis, et vabalt võin ka pahandada saada, et mis te siin kutsutda niimoodi kiirabi välja, kuid midagi muud ka teha ei osanud. Pahandada ei saanud ja OM viidi haiglasse. Pärast Covid-testi ja mõningast EMOs ootamist, otse kirurgiasse ja intensiivi. Käisin allkirjastasin vajalikd paberid, et olen kõigega nõus, mida talle tehakse. Vastuvõtust mind, seoses pandeemiga, loomulikult haiglasse ei lastud. Ei lastud ka järgmisel päeval, kui operatsioon oli tehtud. Tunnistan, et see võib-olla oligi selle olukorrda kõige raskem osa. Samas olin väga tänulik Triinu-Marile ja meie meditsiinile. Tundsin ka, et ei ole oma murega üksi ja et olen hoitud. Aitäh ka selle eest! PS täna sai OM haiglast välja. Pimesoolt küll enam ei ole, kuid tundub, et huumorisool nüüd topelt :)