Kui ma väike olin elas onu Rein oma perega Viljandis. Ta oli arst. Pikka aega ka Viljandi haigla peaarst. Väiksena meeldis mulle väga onulastega koos olla. Nad olid minust vanemad. Onu Reinu eeskujul tahtsin isegi arstiks saada. Ükskord sellest aga temaga rääkides, ütles ta, et naised ei kõlba arstiks. Ei tea siiani, kas ta tegi nalja või mitte, kuid sellest piisas, et mõttest loobuda. Hakkan siis kirjanikuks, mõtlesin ma.
Poja sünni järgselt intensiivravi palatis askeldades, et perepalatisse kolida, kuulsin ukse taga tuttavat häält. Hmm...oleks nagu onu Reinu hääl...siis kuulsin, kuidas valveõde ütles, et tulge palun 20 min pärast tagasi. Olin selle seiga juba unustanud, kui ootamatult kuulsin koputust perepalati uksele- heh, onu Rein oligi seal. Juuksed hallist valgeks läinud. Lumivalgeks! Ja habe ning vuntsid ees. Samuti lumivalged. Ise oli ta mõnusalt päikesepruun. "Kuulsin Su uudisest ja tulin vaatama," ütles ta. "Noh, õnne siis. Ja olge terved!" Kallistas ja tegi fotokaga pilti. Pojast. "No küll on ilus laps," ütles ta muhedalt. Meie viimasest kohtumisest oli päris palju aega möödas. Ja seega rõõm ning üllatus teda uksel seismas näha veelgi suurem. Ta oli Ott Marteni esimene külaline!
Nädal enne poja ristimist nägin teda Haapsalus koduaias. Kutsusin ristsetele. "Tänud kutsumast, kuid oleme just siis kirikukooriga Soomes," ütles ta. Ja pärast väikest jutuajamist ennast toa poole seades hõikas: "Olge terved! Ja tee pojale pai!"
See jäigi viimaseks, mida talt kuulsin...
Laupäeval sõidame jällegi Ott Marteniga Haapsallu. Ja eks ma kunagi räägin talle onu Reinust. Tema vanaonust. Kes oli arst. Ja elas Viljandis. Kui ma väike olin.
No comments:
Post a Comment