Isa

Päeva kaheksa aastat tagasi mäletan nagu eilset.
(Hmm....kui aus olla, siis mäletan tegelikult eilset isegi kehvemini.)
Proovisin täna, kas mäletan oma isa häält.
Mäletan. Nii hea!!!
See oli üks mu hirme, kui ta suri, et äkki ununeb...
Korraks tundsin tema hääle taustal isegi tema kallistavaid käsi.
Vähemalt tundus, nagu oleks tundnud.
Olen talle tohutult tänulik. Oskaks ma vaid ise olla selline lapsevanem.
Täna mõtlesin veel ka sellele, kui uskumatult kiiresti ikka aeg läheb. Sellestki juba pea aasta möödas, kui käsime öösel surnuaias. Isa haua juures. Hea oli seal niimoodi pimedas. Vägagi.
Kummalised ikka need elu keerdkäigud.