No küll nad pingutasid. Kogu pundiga. Vastutuult.
Ja kui mõni neist pääseski natuke edasi, siis viskas tuul hetkepärast edasijõudnu taas viimaseks. Samas nad nagu kaihvisid ka seda kõike.
Nii minagi. Eile õhtul pimedas oli eriti hea. Siis nägi ainult valgeid laineharjasid enda ees. Ja kui oleks kogu hingest röökinud, poleks see laintemühast üle kostnud.
Täna hommikul oli merel ja taeval juba uus nägu, kuigi tuul oli jätkuvalt tugev. Päeval tuli aga üldsegi päike välja. Siis taipasin ka kaamera kaasa võtta. Tegin mustmiljon pilti.
Lainetest.
Kajakatest ka, kes jätkuvalt kangelaslikult oma jõutrenni sooritasid.
Hea oli olla. Seisin. Vaatasin. Kaihvisin.
Raputas täiega. Tükkideks.
Ja tuli sellllline igatsus!
Ei tea, kelle või mille suhtes. Või ei julge teada. A see polegi tähtis. Igatsus on ilus tunne.
Täna olin jällegi varvastest silmini seda täis.
Üleldse oli see kõik vägagi ilus. Ja valus. Ja hea.
Tundsin, kuis olen elus! Ja täiega:)
No comments:
Post a Comment