Täna oli võimalus pidutseda. Kuid ei midagi!
Ma lihtsalt tahtsin niiiii väga koju. Lasin ennast algul küll ära rääkida, kuid esimesel võimalusel, kui üksinda tantsuplatsi äärde jäin, kimasin taksot tellima!
Uskumatu. Olles eelnevalt 2 nädalat kodus nelja seina vahel istunud, tundsin täiega, kuidas ma lihtsalt ei kuulu siia. Et ma ei saa pidutseda, kui mu hing ja süda on kusagil mujal....
Mõned päevad tagasi mõtlesin, et peaks täiega ära armuma. Lihtsalt. Saaks hetkega uude ellu ja uude maailma...a see on selline suletud ring, katsu sa armuda, kui kusagil ei käi või kui käid, siis põgened nagu tuhkatriinu peolt...:)
Mul on hea meel, et mul on sellised sõbrad, kes mind välja veavad. Mul on hea meel, et Ott Martenil on ristiema Anna-Kaisa, kes teda on sellistel hetkedel nõus hoidma. Ja mul on mailmahea meel, et ma koju jõudsin!
ARMASTAN!
PS Kui saaks end kusagile mõelda, siis mõtleksin hetkega ennast Euroopa kõige lõunapoolsemasse punkti. Koost Ott Marteniga, loomulikult.
No comments:
Post a Comment