Ott Marten oli haige. Nädal aega jutti. Uhkustasin just mõni aeg tagasi, et ta sügisest saadik vapralt vastu pidanud ja kohe saigi "käe valgeks". Pean tunnistama, et päris raske oli. Eriti minul, kes ma ei olnud haige, kuid olin ikkagi koduarestis. Samas ta ise, vaatamata haige olemisele, nii superarmas. Ühel hommikul ärkas ootamatult must varem, ronis voodist välja, tuli mu pea juurde ja tegi musi. Ning ütles mailmaarmsalt: kalli-kalli! Heh:)
Seoses võttepäevaga Pärnus olles, oli Ott Marten hoidjaga. Muidu oli kõik ok, aga kusagil kella 4-5 paiku oli ta hakanud äkki rääkima, et emmi ja emmi. Õnneks ei tulnud tal siis enam kaua oodata! Pärnus oli aga tore. Selline rahulik. Eriti meeldis muidugi see, et kõik sujus vastavalt graafikule ja saime plaanitud ajal koju tagasi:)
Ja mõtlen kogu aeg, et peaksin kõiki neid uusi ja lustlikke asju, mida Ott Marten õpib-matkib-avastab kirja panema, kuid aeg lihtsalt läheb kogu aeg kusagile ära...isegi siis, kui mitte midagi ei tee. Ikka läheb! Ehk homme....
No comments:
Post a Comment