Kella 5-ni hommikul koristasin ja sättisin. Hommikul ärgates jätkasin. Pärastlõunaks oli kodu juba kodu moodi. Selline nagu olema peab - hubane ja puhas ja soe. Ott Marten palus, et paneksime küünlad põlema ja teeksime süüa. Eks tal muidugi õigus, et ühe nii mõnusa kodu juurde käib ka mõnus kodune söök. Ei mäletagi millal viimati kodus ahjus süüa tegin, täna oli taas see päev. Ahjukartul ja liha ja verivorst ja kapsas.
Kuid Ott Martenil veel üks mure - ta käib kogu aeg jõuluvanale helistamas. Ja eksite, kui arvate, et ta endale miskit lunib. Ta helistab oma mängutelefoniga juba mitmendat korda ja räägib jõuluvanale, et see emmele kinki tooks...heh:) Uskumatu väikemees! Mailmaarmas! Paki või mõni kodus olev raamat või vaas paberisse, et ta rahu saaks.
Sel korral on jõulukingid tõepoolest minust nii mööda läinud, et isegi mitteühtegi sümboolset vaasi või küünalt pole saanud. Tegelikult üks soov oli...kuid seda ei saa poest osta...kahjuks ...või õnneks.
No comments:
Post a Comment