Pidu

Ma ei mäleta, millal viimati nii palju tantsisin. Kui täna. Ja vaatamata õhtu alguses joodud mitmele trummikoolale lahkusin peolt täiesti kainena. Nii ea tunne. Ja teadmine, et ma jätkuvalt võimeline joobuma viinata. Mõnusalt palju armsaid inimesi nägin. Tõesti väga lahe pidu.
Isegi seik, mida kuulsin ja mille peategelena olen kõikide eelduste kohaselt mina ise, paneb pigem muigama kui vihastama. Ma ei arva lihtsalt midagi inimestest, kes enda esile tõstmiseks teisi mustavad ja neist halvasti räägivad. Või veel enam-laimavad. See näitab minu jaoks pigem, kui tühised ja mittemidagiütlevad nad ise on. Sest see, kes on ise tegija, lihtsalt ongi, ilma et ta kedagi mustama peaks...Kuid vahet pole. Ma ei arva sellest minu halvustajast nii ehk naa midagi. Ma küll tean, kuigi ei tunne teda. Samas tean, et oleme täielikud vastandid. Ja see on täiesti ilmselge, et ta ei saa kunagi aru saadagi, et mina inimesena-naisena-emana lihtsalt olengi selline, nagu ma olen. Sest igaüks võtab asju vastavalt oma pagasile ja rikutuse astmele! Nii lihtne see ongi.
PS üks küsimus muidugi on: mitme mehega magamine elu jooksul annab võimaluse kasutada nimetust l..ts? Kui see number on väiksem kui kahel käel sõrmi, kas siis ikkagi kuidagi kvalifitseerub? :)