No tõesti, isegi selle kuu on Ta minu kiusamiseks sinna üles riputanud. See keegi, kes kõiki neid asju siin korraldab. Näinud ma Teda pole, kuid tema juhtimisele olen seni vastuvaidlemata allunud. Sest mis siin ikka punnida, kui keegi Sinu eest korraldab nii, et on lihtsalt hea. Ja arvan, et tegelt ongi igatahes lahedam olla kasvõi üks nädal Kotkas kui aasta läbi Kana...:)
Tegelt mugudi kurptus hinges. Esiteks sellepärast, et täna viimane õhtu siin ja kahju lahkuda. Ma ei saa aru, kuhu küll see aeg nii kiiresti siin kadus?! Ott Martenile proovisin päeval korra öelda, et homme hommikul läheme lennuki peale ja koju tagasi, kuid see pani täiega ulguma - ei taha, tahan Tarifa koju, emmeee, lähme Tarifa koju, lähme mere äärde...rohkem ma seda teemat temaga puudutanud ei ole.
Teiseks on mailmaraske lihtsalt hetkega nagu mingist nupust ennast välja lülitada. Tundub, et osade inimeste puhul see igati ok, et vajutavad lihtsalt nuppu ja ongi teine elu. Ja mitte ainult ise ei vajuta seda nuppu, vaid selle tulemusel tuleb iseenesest mõistetavalt ka teistel elu vahetada/nuppu vajutada. Oh, a vbl see ongi see, mida selles elus õppima pean. :) Igatahes kõikide nukrate mõtete peletamiseks joome Kairiga sadama juures wifi-baaris mojitot. Ja boonusena on minu lemmik baarmen täna tööl - pole teda selle kahe nädala jooksul kordagi siin näinud.
PS Kuu paistesesse õue ei saa tagasi minna, siis sõidab katus täiega ära. Nii istumegi siin! Kallistused läbi särava täiskuuöö!
PS PS Tundub, et kõik minus polegi üldse veel kadunud:) Igatahes lubasin hetk tagasi mu lemmik baarmenile kirjutada. Ja OM tema vaieldamatu lemmik, kugi njah, suht raske leida inimest, keda ta ei võluks. Õppis just hispaania keeles ytlema, et ta on 2 aastat vana ja et ta nimi on Marten.
No comments:
Post a Comment