OM ytleb mulle järjekindlalt Kristel. Hakkas mõned päevad tagasi nii ytlema ja nüüd nii ongi. Eriti armsalt kõlab tema suust, et Klistel on kalla. Samas, kui ütlen talle, et OM on kalla punnib ta vastu ja teatab, et ei, emme on! Järjekindlust näitab ta ka muudes asjades, näiteks siis, kui tahab autos emme opa:) Odavalt populaarsuse võitmise on ta ka kiirelt omandanud - ytleb aga kohalikele Hola, que tal? või lahkudes Hasta luego! Ta lihtsalt oskab hinge pugeda. Ja sinna jääda:)
Ma ei tea, mis saab, kui jälle kodus tagasi oleme. Või noh, mis siis ikka saab. Oleme varsti jälle oma töises olekus ja rattas tagasi. Hakkan lõpuks oma 2-toalist krt 3-toaliseks ehitama jne jne Tahaks aga niiväga osata kõike seda siit saadud head enda sees hoida. Et oleks lihtsalt hea. Nii nagu siin ja praegu. Siin on selleks kõik vajalik mugudi olemas - meri, tuul, mäed, päike, äike...ja lained loomulikult. Siit lahkudes jääb aga alles teadmine, et peal pool pilvi paistab päike...ja seda on tegelikult vägagi palju...Tähh!
No comments:
Post a Comment