Täna töinasin täiega. Hetke taluvuse mõõt sai lihtsalt täis. Ja ju see kõik lihtsalt pidi mu seest välja saama. Tegelik põhjus muidugi selles, et mul olnud vägagi rasked ja pikad päeva. Ärkan pidevalt kell 6.00 et kohtumisteks valmistuda. Eile oli Ott Marten viimane, kes lasteaias veel oli, kui hetk enne sulgemist taksoga talle järgi kimasin. Õhtul hispaania keele tunnis ei suutnud kuidagi kaasa mõelda ja pärast peeglisse vaadates ehmatasin isegi ära, et kas nii õudne ma nägingi välja. Oma katkise oleku ja pinged saan kõik ühtlasi ka Ott Marteni kaudu tagasi. Ta on tõeline peegelpilt. Väljendub see muidugi tema nutmises, jonnimises, tähelepanu vajaduses, rahutus unes jms Tean seda väga hästi, et mida rõõmsam ja rahulikum olen mina, seda parem laps on tema. Lihtsalt teinekord on hetki...kus lihtsalt ei jaksa ega suuda. Õnneks lähevad need mööda. Nagu ka kõik muu. Kohati tundub üldse, et elaksin nagu mingis viirastuste maailmas...ei saa aru, mis on päris ja mis mitte. Kahtlustan. Paranoiatsen. Igatsen. Unistan. Kõike läbisegi. Unedes on kõik nii selge ja hästi. Ärgates mõtlen ja ootan, et aeg paneks asjad paika...tea, kui kaua tal selleks veel aega läheb? :)
PS Täna ütles OM mulle autos ootamatult: emme, ära sõida kiiresti-kiiresti, pane rihm kinni! Njah. Panin turvavöö peale. Pärast seda aga suutis see 2 a ja 4 kuune väikemees mind üllatada paludes: Emme laula "Hetke vaid..." ja ise kaasa laulda.
PS PS Just praegu jooksis ta aga minu juurde ja ütles: emme, armastame Ott Martenit st et pidin ta sülle võtma, ta pani pea mu õla peale ja kallistasime tugevasti-tugevasti. Ja see polnud veel kõik. Siis ütles ta, et armastame emmet ka. Ning kallistasime uuesti. Ei tea, kust ta selle võttis. Armas. Vägagi. Ja ongi jälle kõik hästi!
No comments:
Post a Comment