Ma võin yhe käe sõrmedel kokku lugeda need päevad, kui olen olnud oma vabal ajal ilma Ott Martenita. Neist viimased kaks on olnud just siin ja praegu. Lahe. Eks ma ikka helistan ja küsin ka, et mis seis neil on. Vastutustunne ja teadmine, et on kohustus, ei jäta ennast kusagile maha. Kuid uskumatult hea on olnud küll. Tänud Kairile, kes OM-i vaatab, et ema saaks veini juua:)
Besos!
No comments:
Post a Comment