Ma ei tea, kuidas magama sain-jäin. Ärgates paistis aga päike. Ja täitsa päris päike! Õues!Seejärel sain Kristiinaga kokku. Tal oli poja kusagil sünnipäeval nii, et kaks ema kohtusid ja täiesti ilma lasteta! :) Muljetasime Tarifast ja sealt koju jõudmisest. Hea ja armas oli teda näha ja rääkida. Uskumatu. Tunneme-teame nii vähe, kuid samas tundub, nagu oleksime kogu elu teadnud. Ott Marten rääkis ka alles eile Angusest. Loodan, et peagi saavad väikesed sõbrad taas kokku. Kuna omavanust õde-venda OMil pole, siis oluline, et on vähemalt omavanuseid sõpru-kaaslasi. Et ta poleks ühel hetkel lihtsalt üks väike vanainimene:)
PS Kui meel nukraks läheb, panen paikäe vastu põske. Ja siis on jälle hea! Nii vähe õnneks vaja või vastupidi...nii palju...:) Pai!
No comments:
Post a Comment