Täna hommikul mõtlesin endamisi, et huvitav, kui kaua see nii kestab, et lähen käima erinevate loodusnähtuste peale - rõõmustan, kilkan, igatsen, tunnen kurbust...või lihtsalt kaihvin, et on nii ilus, nii võimas või lihtsalt hea. Tõsi on see, et ega ma nendest inimestest aru ka ei saa, kes seda kõike tuimalt vaatavad või minu rõõmustamise peale tuimalt tõdevad, et on jah ilus, a mis siis...et seda ennegi nähtud. On küll enne nähtud. Kuid ikkagi rõõmustan kui Kuu on erilises kuues või iseennast täis või kui linnud harjutavad Egiptimaale lendamist või tuul keerutab puid ja uhub laineid randa. See, mis teisi muidugi tüütada võib, on see, et tavaliselt tekib soov seda emotsiooni kellegagi jagada...:) Samas võin loomulikult kõike seda ilu vaadates ka täiesti vait ja vagusi olla. Ei pea midagi ütlema. Ega sms-e saatma:)))
Lisaks loodusele raputavad muudki asjad. Nt muusika. Eilse tööpäeva lõpetuseks kuulasime tööl sellist laulu. Niuts.
PS Torm liigub Norrast meie poole. Ööseks lubab tuult kuni 30 m/s. Ja homme päevaks ka. Lahe!:)
PS PS Haapsalus. Alari sünnipäeval. Liina ja nüüdseks juba kogu õhtu toost: et saaks otsa! Heh:)
No comments:
Post a Comment