Ära tõin! Carlos III brändy. Kusjuures lahtise pudeli. Aga kuidagi ei raatsinud seda ei korraga ära juua ega Tarifale jätta. Valasin endale nüüd väikese tilga. Väikese sellepärast, et olen niigi täiesti ärakukkumas. Sain öösel ainult 2 h magada, siis tegin ennastületavaid pingutusi, et 1 h ja 20 min Tarifalt Malaga lennujaama sõita. Ja päev Barcelonas oli täielik katastroof. No pidin ma hakkama linnapeale ronima - oleks võinud ennast koos OM-iga kusagile muru peale kerra tõmmata. Aga ei. Ja veel rongiga! Loomulikult olen ennegi Barcelonas käinud, kuid siis ei olnud mul OM-i ja seega ei teadnud ma midagi kõrgetest rongiastmetest ja sellest, milline tühjus haigutab astmete ja perrooni vahel:) Vankriga metroos liikumine oli tõeline katsumus. Ühel hetkel pani OM mugudi mõnusalt silmad kinni ja magas täiega. See tähendas aga seda, et terve lennu Barcelonast Tallinnasse tahtis ta suhelda ja nihverdada ja edasi-tagasi kõõluda ja noh, loomulik, et üks 2-aastane laps ei istu 4 h lennukis käed põlvedel. Kuid seekord oleks võinud!:)
Praegu aga täiesti arusaamatu segadus hinges. Ma ei taha siin olla!!!! Ja kuigi Carlos III mind siit tegelikult ju ära ei vii, siis ehk aitab vähemalt mõelda häid ja ilusaid mõtteid.
No comments:
Post a Comment