Kuutüdruk ehitab palju ilusaid vikerkaaresildu. Aga õhtupoole läheb päike looja ja järele jääb vaid vihm. Vihm ongi Kuutüdruku pisarad. Vihmapisarad tulevad kuutüdruku silmadest selle pärast, et ta mitte iialgi ei saa näha mitte ühtegi neist vikerkaaresildadest, mida ta unes valmis meisterdab. Aga kuutüdrukul on väga hea fantaasia ja ta veedab pikki tunde unistades ennast päikselise külje peale vikerkaaresillale jalutama ja vahel on need mõtted nii ilusad, et kuutüdruk unustab nutmise ära ja naeratab. Aga siis jääb maa päevaküljel vihm järgi ja päike lööb särama. Ja kuutüdruku vanaema kerib vikerkaarelõngad suurde värvilisse kerasse ja koob sellest kuutüdrukule kirjut salli, et kuutüdruk maailma varjuküljel ei külmetaks. Aga kui kuutüdruk vikerkaaresalli näeb nutab ta natuke veel rõõmust ka, et vanaema võiks ära lõpetada pooleliolevad sukad. Saa siis nüüd täpselt aru millepärast ta õigupoolest nutab?
Sellise jutu leidsin. Kairi kirjutatud. Kunagi ammu. Mulle.
PS Tähh! Pai.
No comments:
Post a Comment