Ma ei tea, kust see ootamatu enesekindlus ja tasakaal ja rahu. Kuid see lihtsalt on. Päeval käis lihtsalt mingi krõks ära ja sellest peale täiesti okei olla. Jälle kotkas. Merikotkas!:)
Tundub, et minus segunesid erinevad ajaperioodid ja hirmud ja eks see käima tõmbaski. Vastuseid küsimustele teadsin ju isegi. Kuid ju siis oli seda kõike vaja. Ja oli vaja, et see minu seest välja saaks. Praegu on igatahes vähemalt minu sees asjad jälle hästi. Ma ei tea, mis nipiga, kuid sain ennast lihtsalt uuesti paika.
Kõige rohkem tunnen OMist puudust - täna telefonis tema "kalli-kalli emme" kuuldes oli niiiiiiea. Ja sellele järgnes: "Musi ka!" Heh, tahan juba nii väga tema juurde.
PS Tänaõhtune mõttetera Kairilt Venemaa avarustest: Armastus on see, kui sa ei taha magama minna, sest reaalsus on parem kui unenäod!
No comments:
Post a Comment