Ott Marten üllatab iga päev millegagi. Ühel päeval talle toidutaldrikut ulatades ütles ta toidu kohta: kaka. Ja hakkas naerma. Loomulikult pidid ta seda siis veel mitu korda järjest ütlema ja naerma. Arvan, et ju ta seda mõned aastad temast vanemalt Mikult kuulnud, sest kuidagi ei usu, et ta ise sellepeale tuli. Võiminesatea. Sööba ta vahvalt ise. Ja joob klaasist-kruusist.
Magamistoas peegeluste ees seistes jutustas pikalt peeglipoisiga. Keeras selga ja vaatas, mida peeglipoiss seepeale teeb. Siis leidis, et peaks ukse eest ära lükkama ja vaatama, kus see peeglipoiss on...heh, päris kurva näoga oli ta, kui avastas, et ukse taga ainult riided.
Täna enne õue minekut mõtlesin, et jätan toas põrandalambi põlema. Enne aga, kui hakkasime uksest välja astuma, paterdas Ott Marten lambi juurde ja kustutas tule ära. Heh, kust ta selle peale tuli. Ju on lihtsalt näinud mind nii tegemas. Kui koju jõudsime, palusin, et ta lambi põlema paneks. Läks ja panigi. Vahva!
Seejärel koristasin põrandalt asju kokku ja ütlesin üsna muuseas, et su hambaari on põrandal, see tuleb vannituppa viia. Ott Marten tuli, võttis hambaharja ning kimas vannituppa. Olin ikka täiega üllatunud!!! Selline tegija väikemees! Vaata ja imesta!
Sõnu ütleb ka üha rohkem. Ja kuulab kogu aeg, mida ma kellegagi räägin. Et siis õigel hetkel näiteks da-daa öelda või (t)sau! :)
ARMASTAN!
No comments:
Post a Comment