Täna aasta aega tagasi hakkasime mõne tunni pärast jõudma rongiga Siberisse. Novosibirskisse. Täna õhtul, siin ja praegu, jõin ära viimase tilga Siberist toodud pähklipuskarit. Ja ütesin mõttes meie sealseid lemmiktooste: Za Sibir! Ja Za ljubov!
Igatsus matab hinge. Mõlema järele. Aga teha ei saa midagi. Saan lihtsalt olla. Ja oodata, mis tuleb. Kui tuleb.
Heh. Nii ebaõiglane on see maailm. Ja elu.
Tahan, et oleks lihtsalt hea. Kas seda on tõesti liig palju paluda?
No comments:
Post a Comment